Võrdlusparameetrid
Sootaga katse käigus pöörati tähelepanu järgmistele parameetritele: lehmade söödavus ja piimatoodang; piimakvaliteedinäitajad (kuivaine, rasva ja valkude sisaldus, laapuvuse aeg). Võimalikke loomadel esinevaid ainevahetushaiguste avastamiseks tehti lehmadele vereanalüüs.
Söödavus ja piimatoodang
Piimalehmade põhisöödaks suveperioodil on haljassöödad, mis tagavad mahukate seedeorganite täitumise ja normaalse seedetalituse. Haljassöötade toiteväärtus on küllaltki kõrge, sisaldades märkimisväärselt energiat, proteiini, mineraalelemente ja vitamiine. Seetõttu võib haljassööt olla suveperioodil loomadele ainsaks toiduks.
Haljassöödad on õigeaegsel kasutamisel mahlakad, sisaldades enamasti üle 20% kuivainet. Alla 20% kuivainet on noores rohus (varakevadine karjamaarohi, lisahaljassöödad loomise algul ja ädalad). Vaatamata suurele veesisaldusele, on haljassöödad kõrge söödaväärtusega.
Haljassöötade keemiline koostis, toiteväärtus ja kasutamise efektiivsus sõltub eelkõige taimede kasvufaasist. Noor rohi on proteiini-, vitamiini-, mineraalelementide-, kergesti omastatavate süsivesikute ja rasvarikas, hästi söödav ja kergesti seeduv. Taimede kasvamisel muutub pidevalt keemiline koostis. Taimed muutuvad kuivainerikkamaks, sööt sisaldab rohkem kiudu ja vähem proteiini, olles seega madalama toiteväärtusega. Puitunud rohtu söövad loomad vähem.
Kõrge toodangu saamiseks peab loomade ratsioonis olema õige kuivaine, kiu ja valgu vahekord. Optimaalselt peaks haljassööda kuivaines olema 20-25% kiudu, üle 15% proteiini ja üle 10 MJ/kg metaboliseeruvat energiat.
Väärtuslikest heintaimedest koosnev karjamaarohi vastab eelpool toodud nõuetele ja loomad söövad seda meelsasti. Umbes samasuguste omadustega kui karjamaarohi on haljalt söödav põldhein ja niiduädal.
Haljassöödad on õigeaegsel kasutamisel mahlakad, sisaldades enamasti üle 20% kuivainet. Alla 20% kuivainet on noores rohus (varakevadine karjamaarohi, lisahaljassöödad loomise algul ja ädalad). Vaatamata suurele veesisaldusele, on haljassöödad kõrge söödaväärtusega.
Haljassöötade keemiline koostis, toiteväärtus ja kasutamise efektiivsus sõltub eelkõige taimede kasvufaasist. Noor rohi on proteiini-, vitamiini-, mineraalelementide-, kergesti omastatavate süsivesikute ja rasvarikas, hästi söödav ja kergesti seeduv. Taimede kasvamisel muutub pidevalt keemiline koostis. Taimed muutuvad kuivainerikkamaks, sööt sisaldab rohkem kiudu ja vähem proteiini, olles seega madalama toiteväärtusega. Puitunud rohtu söövad loomad vähem.
Kõrge toodangu saamiseks peab loomade ratsioonis olema õige kuivaine, kiu ja valgu vahekord. Optimaalselt peaks haljassööda kuivaines olema 20-25% kiudu, üle 15% proteiini ja üle 10 MJ/kg metaboliseeruvat energiat.
Väärtuslikest heintaimedest koosnev karjamaarohi vastab eelpool toodud nõuetele ja loomad söövad seda meelsasti. Umbes samasuguste omadustega kui karjamaarohi on haljalt söödav põldhein ja niiduädal.
Piimakvaliteedinäitajad
Väga suur osa inimese toidus on piimast valmistatud toiduainetel nagu juust, või jne. Nende tootmiseks on oluline, et piimal oleks teatud kindel kvaliteet ja tehnoloogilised näitajad. Piima peamised kvaliteedinäitajad on rasva, valgu ja kuivaine sisaldused, üldine tiitritav happesus ja laapuvuse aeg.
Lehmapiimas on keskmiselt 88,6% vett, 3,80% rasva, 4,75% laktoosi ehk piimasuhkrut, 3,30% valku ja 0,70% tuhka. Vesi moodustab keskkonna, kus teised aineosad, mis moodustavad kuivaine (12,4%), on lahustunud.
Rasv esineb piimas väikeste kuulikestena, mille läbimõõt on keskmiselt 2-3 mikronit ja mille suurus sõltub looma tõust, laktatsiooni järgust, söötmis- ja pidamistingimustest. Rasvakuulike on valgulise kestaga, mis takistab nende kokkuvoolamist ja mille füüsiline seisund on tähtis piima töötlemisel piimatoodeteks. Piima rasvasisalduse baasnäitaja on 3,5%.
Valgud koosnevad 78% kaseiinist ja 22% seerumivalkudest albumiinidest ja globuliinidest. Kaseiinisisaldus määrab kohupiima ja juustu saagise. Piima valgusisalduse baasnäitaja on 3,0%.
Piima keemiliseks omaduseks loetakse üldist ehk tiitritavat happesust. Happesus sõltub lehmade laktatsiooniperioodi algusest möödunud ajast ja söödaratsioonist. Üldiselt kaasneb happesuse tõus piima mineraalses koostises Ca ja P sisalduse suurenemisega. Ka mineraalväetiste normide suurenemisega kaasneb lehmapiimas nende elementide sisalduse suurenemine. Kui suve jooksul (laktatsiooni kulg, väetamine) P ja Ca sisaldus piimas suurenevad, siis Na ja K sisaldused vähenevad.
Juustu valmistamisel pööratakse erilist tähelepanu piima laapuvuse ajale.
Lehmapiimas on keskmiselt 88,6% vett, 3,80% rasva, 4,75% laktoosi ehk piimasuhkrut, 3,30% valku ja 0,70% tuhka. Vesi moodustab keskkonna, kus teised aineosad, mis moodustavad kuivaine (12,4%), on lahustunud.
Rasv esineb piimas väikeste kuulikestena, mille läbimõõt on keskmiselt 2-3 mikronit ja mille suurus sõltub looma tõust, laktatsiooni järgust, söötmis- ja pidamistingimustest. Rasvakuulike on valgulise kestaga, mis takistab nende kokkuvoolamist ja mille füüsiline seisund on tähtis piima töötlemisel piimatoodeteks. Piima rasvasisalduse baasnäitaja on 3,5%.
Valgud koosnevad 78% kaseiinist ja 22% seerumivalkudest albumiinidest ja globuliinidest. Kaseiinisisaldus määrab kohupiima ja juustu saagise. Piima valgusisalduse baasnäitaja on 3,0%.
Piima keemiliseks omaduseks loetakse üldist ehk tiitritavat happesust. Happesus sõltub lehmade laktatsiooniperioodi algusest möödunud ajast ja söödaratsioonist. Üldiselt kaasneb happesuse tõus piima mineraalses koostises Ca ja P sisalduse suurenemisega. Ka mineraalväetiste normide suurenemisega kaasneb lehmapiimas nende elementide sisalduse suurenemine. Kui suve jooksul (laktatsiooni kulg, väetamine) P ja Ca sisaldus piimas suurenevad, siis Na ja K sisaldused vähenevad.
Juustu valmistamisel pööratakse erilist tähelepanu piima laapuvuse ajale.
Loomade ainevahetushaigused
Loomade ainevahetushaigused, eriti selle varjatud vormid, on meie piimakarjas küllalt sagedased. Ainevahetushaigused võivad oluliselt halvendada karja tervislikku seisundit ja lehmadelt elujõuliste järglaste saamist. Tavaliselt langevad kiiremini karjast välja suure piimatoodanguga lehmad pärast rohkele toodangule järgnenud ahtruse või ainevahetushaiguste tõttu. Tegelikult ei ole lehmade varajases väljalangevuses süüdi mitte suur toodang vaid söötmise mittevastavus lehmade vajadustele.
Sellisel puhul, kui söötadega ei varustata lehmade vajadusi valkude, süsivesikute, mineraalelementide, rasvade ja vitamiinide osas, siis kajastuvad ainevahetushäired esmalt vere keemiliste näitajate muutustena. Kestvamad häired võivad kahjustada südame, neerude ja pankrease tegevust, mis omakorda võivad põhjustada lehmade väljalangevust karjast. Samal ajal niisuguste loomade järglased on nõrgemad, vere suhkrusisaldus ja kaaluiive on väikesed ning vere ketoonide sisaldus suur. Ketoonide hulk veres on suur siis, kui energiabilanss on negatiivne. Süsivesikute defitsiidi korral muudetakse organismis talletunud rasv energiaks, mille käigus eralduvad ketokehad ning see võib põhjustada ketoosi.
Ainevahetushäiretega lehmade vasikad on füsioloogiliselt ebaküpsed, neil on puudulikult välja arenenud imemis- ja neelamisrefleks.
Juhul, kui ainevahetushäired on algstaadiumis ning elutähtsad organid on veel kahjustamata, siis võib tekkepõhjuste kõrvaldamisel lehmade piimatoodang taastuda.
Sellisel puhul, kui söötadega ei varustata lehmade vajadusi valkude, süsivesikute, mineraalelementide, rasvade ja vitamiinide osas, siis kajastuvad ainevahetushäired esmalt vere keemiliste näitajate muutustena. Kestvamad häired võivad kahjustada südame, neerude ja pankrease tegevust, mis omakorda võivad põhjustada lehmade väljalangevust karjast. Samal ajal niisuguste loomade järglased on nõrgemad, vere suhkrusisaldus ja kaaluiive on väikesed ning vere ketoonide sisaldus suur. Ketoonide hulk veres on suur siis, kui energiabilanss on negatiivne. Süsivesikute defitsiidi korral muudetakse organismis talletunud rasv energiaks, mille käigus eralduvad ketokehad ning see võib põhjustada ketoosi.
Ainevahetushäiretega lehmade vasikad on füsioloogiliselt ebaküpsed, neil on puudulikult välja arenenud imemis- ja neelamisrefleks.
Juhul, kui ainevahetushäired on algstaadiumis ning elutähtsad organid on veel kahjustamata, siis võib tekkepõhjuste kõrvaldamisel lehmade piimatoodang taastuda.