Piima kvaliteedinäitajad
Sootagal korraldatud katsest selgus, et kõige suurem rasvasisaldus (4,01%) oli piimas, mis oli toodetud rohust, mis pärines kõrreliste rohumaalt, mida oli väetatud normiga 300 kg N /ha. Kõrreliste-ristikute rohumaadest oli piima rasvasisalduse suhtes loomade nõuetele vastavam pikaajaline karjamaa, kus piima rasvaprotsent oli 3,87%. Valgusisaldus piimas ei sõltunud rohukamara tüübist ega väetamise intensiivsusest.
Piima kuivaine sisaldus ei sõltunud karjamaa rohukamarale antud lämmastikväetise kogusest. See on seletatav piima väga tähtsa bioloogilise ülesandega - olla vastsündinute ainsaks söödaks. Seega ei tohi piima koostis väga suurtes piirides kõikuda ning üht või teist toitainet alla ega üle vajaduse pakkuda.
Üldine happesus suurenes kõige ulatuslikumalt intensiivselt väetatud kõrreliste karjamaasöödal olnud loomade piimas, mistõttu need loomadel esines risk haigestuda udarapõletikku, mis võib kaasneb K sisalduse järsu langusega piimas.
Laapuvuse aeg oli lühem kõrreliste-ristikutega karjamaal söödetud loomade piimal. Lämmastikväetistel on teatav pärsiv mõju piima laapuvuse ajale.